Kierkegaard
Šąįīņą čē šąēäåėą: «
Ōčėīńīōč˙»
Tallinna Pedagoogikaülikool
KASVATUSFILOSOOFIA
Eksamitöö
Kierkegaard`i lähenemine inimese olemusele ja kasvatusele
Õppejõud: S.Kera
Anna Pomm
EV-11
Tallinn
1997
Kõik, mida Kierkegaard filosoofina pakub, leidub ka eespool
vaadedud esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kõigest
hoolimata on tahtnud olla ikka esmajoones usuline
aatleja, kelle filosoofiagi on seisnud kristluse tõdede ja nende
enama teadvusse-tõstmise teenistuses. Selles mõttes võime näha kogu
ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana kaasaja
filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid
ohtlikuks kristluse eluväärtustele.
Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivõrd, kuivõrd
ta ründab Hegelit, on seda silmas pidades päris tabav iseloomustus.
Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle
sokraatilise dialektika: “... igatahes on usaldusväärne, et tal
(Hegelil) ei ole Sokratesega absoluutselt mitte midagi
ühist”. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rünnates oli
Kierkegaard Sokratesest vaimustuses ja nimetas teda oma
õpetajaks. “Väljaspool kristlust, Sokrates, oled sina - ainukesena
- õilis, avala hingega tark, sina olid tõeliselt reformaator”.
“...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui
mõtlejat...” on Kierkegaard kirjutanud vahetult enne surma.
Kierkegaardi ahvatles Sokratese “maievtiline” dialektika
(µ(((((((( - ämmaemandakunst) - meetod, mida Sokrates oli
sarnastanud oma ämmaemandast ema kunstiga, meetod, mis aitas
tõel ilmale tulla dialoogilistes otsingutes, kahtluses ja
vaidluses, küsivas lähenemises tundmatule - ühesõnaga subjektiivne
dialektika, kunst küsitleda iseennast iseenese kohta.
Kirkegaard ülistas Sokrates selle eest, et too “tõi
ilmale iroonia ja andis oma lapsele selle nime”, kasutades oma
teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.
Tegelikult ei olnud Kiekegaardi “dialektika” taasloodud
sokraatiline dialektika. Asi pole üksnes selles, et Kierkegaard ise
eristas oma “dialektikat” sokraatilisest dialektikast kui uut,
täiuslikumat dialektikavormi - kristlikku sokratismi.
Ehkki “Sokratese põhimõte seisneb... selles, et
inimene peab leidma oma tegude eesmärgi kui ka maailma
lõppeesmärgi, lähtudes ainuüksi enesest, ja saavutama tõe
omaenese jõududega,” siiski “mõtleb tõeline mõtlemine”
Sokratese arvates “nii, et tema sisu ei ole seejuures
subjektiivne, vaid objektiivne”.
Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks
objektiivse tõe kindlakstegemisel, siis Kierkegaard kasutas neid
subjektiivse tõe, “tõde minu jaoks” saamiseks, kuivõrd
ühtki teist tõde ta tunnistatud: “...objektiivselt pole olemas
mingisugust tõde...”.
Kierkegaard heitis kohe alguses kõrvale objektiivse tunnetuse
ning eitas selle väärtus ja tõelisust. Ta kutsus minema vastupidist
- radikaalse subjektivismi - teed. “Ma ei nõua midagi muud peale
tunnistamise, et meie objektiivsel ajal olen mina ainuke, kes ei
suuda objektiivne olla”.
See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on
kogu Kierkegaardi filosoofia nurgakivi, filosoofia, mille
esmane ülesanne oli kummutada “väär ettekujutus, mida
omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes räägivad
objektiivsetest tulemustest, mõtlemata, et just nimelt filosoof on
ülimalt subjektiivne”.
Nagu Hegel, määratles Kierkegaard saamist mitteolemisest
olemisele üleminekuna. Tema arvates olid Hegelil “eitus, üleminek ja
vahendamine kolm mumifitseeritud, kahtlast salaagenti, kes kõik
liikuma panevad”, ja hoopiski mitte ühelegi loogikale
alluvad “rahutud pead”.
Saamine on muutumine, teisekssaamine, teiseks üleminek,
üleminek võimalikkusest tegelikkusesse. Ent Kierkegaardi
arvates erinevad voimalikkus ja tegelikkus põhimõtteliselt,
kvalitatiivselt. “...Kuivõrd lõpmatult erineb millegi käsitamine
võimalikkuses sellesama käsitamisest tegelikkusest,” on ta
“Päevikus” märkinud. Erinevalt võimalikkusest ei saa tegelikkus
tema arvates olla loogilise käsitluse objekt. “Mõeldav reaalsus
on tegelikkus, ja iga küsimuse selle kohta, kas miski on
tegelik peab mõtlemine hülgama”.
Kierkegaard pidas selles küsimuses peamiseks eksimuste
allikaks võimalikkuse ja tegelikkuse ning paratamatuse
vahekorra väära käsitus. Saamine ei allu paratamatusele
ja ei sobi sellega kokku. “Kõik, mis saamas on,
tõestab juba oma saamisega, et ta ei ole paratamatu; sest
ainus, mis ei või saada, on paratamatu, kuna paratamatu on
olemas”.
Hegelile määratud Kierkegaardi etteheited, et Hegeli
dialektika välistab vabaduse ja ühtlasi jutuslikkuse, ei ole
põhjendatud. Nende kategooriate dialektiline käsitus seisabki
selles, et nii paratamatust kui ka paratamatust ja
juhuslikkust seob vastandite ühtsus ning need kategooriad ei
välista teineteist.
Kui Kierkegaard võttis endale ülesandeks kukutada
paratamatuse mõiste vabaduse ja juhuslikkuse nimel, siis -
vastandades neid metafüüsiliselt - ütles ta lahti
dialektikast. Samavõrd antidialektiline on tegelikkuse lahutamine
võimalikkusest, mille Kierkegaard püstitas vastandina Hegelile, kes
käsitas neid dialektiliselt, vastastikku läbipõimunutena, mis
nähtub juba formaalse ja reaalse võimalikkuse eristamisest.
Niisiis ei pannud Kierkegaard alust teistsugusele, Hegeli
omast erinevale dialektikavormile, vaid hülgas dialektika. Ta
püüdis koguni hoopis lahti saada. Ja kui ta lõigi
lahku dialektikast, siis osutus loogikast vabanemine
teostamatuks, kuivõrd tollesama lahkulöömise õigustusena oli
Kierkegaard sunnitud tegema igasuguseid loogilisi trikke ja
jõupingutusi.
Vastuolukategooria läbib kogu Kierkegaardi maailmavaadet:
“Kõikjal, kus on elu, on vastuolu”. Ent tal polnud
eksistentsi lahutamatuks atribuudiks loogiline, vaid
pateetiline vastuolu. Kirg pole midagi muud kui pinge
saavutanud vastuolu. Kus puudub elu ja kirg, seal ei ole
vastuolugi. Väljaspool eksistentsi ei ole vastuolu, kuid
eksistentsiaalne vastuolu ei eelda ühtsust, vaid välistab
seda.
Seejuures ei ole vastuolu isegi eksistentsiaalse
tõlgenduse puhul Kierkegaardil arengut edasiviiv jõud. “Sõna
“vastuolu” ei tule siin võtta mitte selles neetud tähenduses,
mida talle Hegel omistab, kujutledes ise ja veenates teisi, nagu
oleks sel sõnal loomejõudu”.
“Minu eluvaatlus on täiesti mõttetu. Mulle tundub, et kuri
vaim on mu ninale asetanud prillid, mille üks klaas tohutult
suurendab, teine aga samavõrra vähendab.”
Kierkegaardi töödes on väga vähe öelnud kasvatusest ja lastest
üldse. “Meelsamini räägin ma lastega, sest nendest tihkab ikkagi
loota, et nad saavad kunagi mõistusega olenditeks; aga need, kes
nendeks on saanud - oh sa issand küll!”
Kierkegaardile polnud olemine üleüldse ja veel vähem
inimese eksistents mõtlemine. Arvatakse, et kuigi Kiekegaard
lähtub idealistlikust eeldusest, et inimene olemus on
vaimne, siiski on tema vaimu-käsitus selline, et see õõnestab
idealistliku kontseptsiooni.
Kierkegaardi arvates ei või inimene olla teadusliku
tunnetuse objekt, enamgi, teda ei või käsitleda ka
subjektobjektina, mida tegi Feuerbach ja mitmesugused
psühhofüsioloogia koolkonnad. “Kes eksisteerib, see ei saa
samuti olla korraga kahes kohas, ei saa olla subjekt-objekt”.
“Materialistlik füsioloogia on koomiline..., aga uusim,
enam hingestatud füsioloogia on sofistlik”. Hinge ja keha
probleem ei ole Kierkegaardile mingit raskust tekitanud: hing
on primaarne, keha - sekundaarne. “Keha on hinge ja seega ka
vaimu organ”. Kierkegaardi meelisvormel oli: inimene on hinge
ja keha süntees, mida juhib vaim. Lõppkokkuvõttes “inimene on
vaim”. Psühho-füüsilise probleemi on Kierkegaard lahendanud
idealistlikult.
Kuid psühhofüüsiline probleen on vaid üks fülosoofia
põhiküsimuse - olemise ja mõtlemise vahekorra küsimuse -
tahke.
Kirkegaard ei pidanud olemist mõtlemiseks, kuna vaim pole
mõtlemine, mis ainult ei võimalda, vaid lausa nõuab loogilist
mõõtu ja käsitlust. Just selles on tema salvava märkuse
tõeline mõte, et väite puhul - olemine ja mõtlemine on
samased, tuleb “ühekorraga naerda ja nutta”.
Kui “olemise” asemel oleks jutt “eksistentsist”
(spetsiifilises tähenduses, milles seda mõistet kasutas
Kierkegaard), ja “mõtlemise” asemel - vaimust (jällegi tema
tähenduses), siis vormuleeriks vaimu ja eksistentsi samasuse
printsiip adekvaatselt eksistentsialismi kui Kierkegaardi tüüpi
subjektiivse idealismi põhilause.
Öelduga ei ole karvavõrdki vastuolus Kierkegaardi poleemika
Descartes’i lausega “ma mõtlen, järelikult ma olen olemas”. Ta
väitis, et olemise järeldamine mõtlemisest on vastuolus, ja tõstatas
Descartes’i vastu mõtlemise ja olemise vahekorra vastupidise
vormeli: “Kuna ma eksisteerin ja olen mõtlev, siis ma mõtlen”.
Kierkegaard lisas, et kartesiaanlus liigendas olemise ja
mõtlemise, nende vahel ei ole “ideaalset samasust”. “Mõtlemisega
samane olemine ei ole üldse inimlik olemine”.
“Minu peamine mõte oli, et meie ajal on teadmise ülikülluse
tõttu ära unustanud, mis tähendab eksisteerida ja mis
tähendus on enesessepööratusel...”.
“Mõned looduseuurijad leidsid või püüdsid leida kusagil
maailmas eksisteerivat Archimedese punkti ja sellest punktist
universumid vaadelda...”, on kirjutanud Kierkegaard. Tema leidis
selle aga iseeneses.
Sellises spetsiifilises tähenduses on “eksisteerimine”
Kierkegaardile ainuke “tõelisus”, mis piirab “olemise” mõistet ja
on vastandatud “mõtlemisele”. “On tõelisus välisilm?” küsib ta
iseendalt, ja vastab eitavalt: “Tõelisus on sisemaailm”, oma Mina
enesesuhe oma Minaga.
Kiekegaardile oli erakordselt iseloomulik, et eksistentsi
tunnistas ta “ainsaks tunnetamatuks asjaks iseeneses, millega
mõtlemises ei ole obsoluutselt midagi ühist”.
Kierkegaardi ei rahuldanud määratleda inimest mõtleva
olendina: selles ei ole inimese olemus ning see pole tema
eksistentsis peamine. “Tõeliselt inimlik on - kirg. Kireta ei saa
eksisteerida. Kõik eksistentsiprobleemid on ühenduses kirega.
Kirg on eksistentsi Alfa ja Omega. Kirg eelkõige. Kirg on
eksistentsi liikumapanev jõud ja “subjektiivsuse tipp”.
Taani teoloogi arvates ei või inimest niisiis määratleda
mõtleva substansina, loomuliku olendina ega üldse mingit liigi
“objektina”. Tegelikult ei saa inimest üldse defineerida. Olles
kordumatu individuaalsus ja puht subjektiivne olend, teeb ta end
selleks, mis ta on. “inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim - see
on Mina.”
Küsimusele “Mis tähendab olla inimene?”, Kierkegaard on
taandanud filosoofia põhiküsimuse: mis tähendab olla?...
Kierkegaard on end kunagi võrrelnud inimesega, kes elab iga
hetk kokku variseda ahvardaval pööningul. Seejuures ta teab seda.
Sellepärast ongi tema filosoofias leidnud end inimesed, kes elavad
mahalõhkumisele määratud ühiskonnas, inimesed, kes “on kaotanud jalge
alt igasugune pinna”.
Võib olla tema filosoofilised tööd püüavad nõu anda, aidata
nendele inimestele. Ta ei taha õppida, vaid tahab, et inimesed ise
leiaksid otsust.
V4ib-olla üks väljapääs, mida ta pakub on: “Mõistatuslik ei
tule olla mitte üksnes teiste jaoks, vaid ka iseendale.”
KASUTATUD KIRJANDUS:
????????, ?. ??????????? ? ????. 1994.
??? ??????????. 1994.
Bõhhovski B. Kierkegaard (Suuri mõtlejaid). 1975.
Salumaa E. Kierkegaard. 1993.
