Eesti pohjarannik (estonii)
Šąįīņą čē šąēäåėą: «
Čķīńņšąķķūå ˙ēūźč»
EESTI PÕHJARANNIK
Põhjarannik- on kiviline paekallas Tallinnast Narvani. Enamasti on aga
kaljune sein taandunud metsade rohelusse, lõhestatud jõgede kanjoneist või
hääbunud lahtedest, mattunud kohati üsna liivade alla ja kulunud maadligi
madalaks. Randade taustaks on pea kõikjal metsad. Vaid siin-seal murravad
merejoout linnad ja tööstusasulad, kalurikülad ja metsadevarju peitunud
puhkealevid.
Põhjaranniku “kontrapunktiks” on vabariigi pealinn Tallinn. Sajandeis
kõrgusesse ja laiuti kasvanud kivine linn on loodus kauge. Tallinn on osa
põhjarannikust. Eestimaa põhjarannikuks on Soome lahe lõunakallas alates
Põõsaspea poolsaarest kuni meie riigi idapiirini, Narva jõeni. Nende vahele
jääb ligi 300 km äärmiselt mitmepalgelist rannaja lavamaad.
Mis on kogu põhjarannikut siduvaks, kõiki maastike läbivaks
tunnusjooneks? Neid on siinmail isegi kaks. Esimene on maa ja vee, mandri
ja mere piir, joon, kus aeglaselt taanduv meri loovutab järjest uut maad,
seda purustades ja taaskuhjates.
Põhjaranniku teiseks tunnusjooneks, on piir klindijoonel, piir kahesuguse
looduse, kahe elulaadi ja kultuurigi vahel. Üks neist on pööratud mere
poole, on sellest elatuv, teine suunatud mulda, sellest toituv. Paekalda ja
mere vahemiku maa on noor. Jalge alt on leida sinisavi, mille põletamisest
saadud tellist ja toodetakse veel praegu tsementi.
Astangupealset alust, halli paasi, on murtud kivimurdudest, sellest on
laotud linnade seinu ja tehasemüüre, korjatud kokku pikkadese kiviaedadesse
ja sillutatud kõnniteedesse.
Pikki rannajoout on ehitatud mõisad (Sagadi, Varangu, Kolga, Vihula,
Paluse). Põhjaranniku põllud on maalad, mis on võidetud metsadeet ja
kiviväljadet. Viljemaade pidamine on alati olnud vaevarikas. Toittu on
astasadu teenitud ersaks ka kalastamisega.
Inimesi ühendavad teed. Põhjarannikul kulgevad need ikka rööbiti
paerinnakuga, enamasti otse selle äärel, vaid randa viisid teetupikud.
Randlase teeks oli piirideta meri. Ka külad koondusid astangujoonele, ikka
sinna, kus tõusis paepinnale või paerinnakust immitses allikavesi.
On tõestusi ajaloost, et samuti on tekkinud iidsel ajal ka vana Tallinna
linnus. Ajaloo vältel on aga Tallinna piirialal on tekkinud Tallinnlaste
puhke- ja kultuuri ala Kadriorg.
Pidu- ja puhkerannal. Asjaliku ja töise Tallinna piiriks mererannas
on Kadriorg. Siit algab linna pidu- ja puhkepool. Seda veel Peeter 1
aegadest, mil linnasaginast tülpinud valitseja valis oma linnatagusele
majakesele eraldatud, vaikse koha mere naabrusse, põliste puude alla, otse
paeastangu jalamile.
Hiljem kerkisid siia nii uued aiamajakesed kui lossid, tsaari lähikondlaste
villad ja hilisemategi suurnike eluasemed. Looduslikesse tammikutesse ja
kivikülvide vahele ilmusid sirged või keerutavad teed, võserik asendus
baroksete ehisaedadega.
Vesisest ja kivisest linnatagusest oligi saanud keisri naise nime kandev
saksik Katharinental, maakeeles lihtsalt- Kadriorg, tänaseks linlaste
lemmikpuhkepaiku. Kõrvuti antiikjumalate kujudega on siin koha leidnud meie
väikerahva kirjanike ja kunstnike mälestust tähistavad mälestusmärgid.
Mereäärse “Russalka” laevatäävi matkiva kivi jalamilt avaneb vaade teisele
memoriaalile, mida tähistab kaugele paistev dolomiitobelisk.
Taamal, rinnaku eel kõrgub Tallinna üks pidulikumaid rajatisi- laulukaar,
mille alla iga 5 aasta möödudes koguneb kogu vabariigi laulurahvas.
Ühislaul kaigub üle Lasnamäe nõlva ja mere, läbi sajatuhandelise
pidulistepere südame. Esimest 1880.a
Tallinnas (järjekorras kolmas) peetud üldlaulupidu tähistab tagasihoidlik
mälestuskivi Laulupeo tänava hoonete vahel. Kõiki üldlaulupidusid, mis
alates 1960. Aastat kõlavad juba tänase laulukaare astmetelt, tähistab aga
graniitne ja tammine memoriaal Lauluväljaku kõrgel nõlval. Kivitulpadel on
lugeda nii 1 laulupeost Tartus 845 osalejaga kui 1950. Aastal ligi 32
tuhande lauljaga peost Tallinnas, kuni viimase suurpeoni.
Rannateel”Russalkast” Piritani on alati jalutajaid, merehäälte kuulajaid,
linna panoraami imetlejaid. Erilise ruumilisuse ja võlu omandab linnavaade
videviku saabudes. Rannavesi loksub kord leebe lainena, kord raevuka,
rannakividel ja betoonseinal müriseva tormiveena, kord koos õõtsuva
taldrikjääga. Kaldaäärset veelagedat kirjavad metspardid, sekka luigedki,
silmapiiril avardub aga meri-töömees sisereidile saabuvate või lahkuvate
alustega turjal.
Rannatee lõpetab olümpiakompleksi hoonetekogum, meie vabariigi viimaste
aastate märkimisväärseim, riiklikke preemiaid pälvinud suurehitis. Hoogsa
rütmiga hooneterühmas paiknesid 1980. a . Moskva olümpiamängude ajal
purjeredati keskus ja olümpiaküla. Olümpiatuli leegitses otse Pirita jõe
veepiril lipuväljakul. Nüüd meenutab Tallinna ja Pirita spordi suurpäevi ka
ahkrutest ja olümpiarõngastest põimunud mälestusmärk vana jahtklubi
läheduses.
Ongi Pirita jõesuu, mis suviti tikitud jahtide valevaist purjedest,
loojangu eel inimsiluettidega muulidel, kloostri kõrge, kivine
viilukolmnurk peegeldumas jõevees, taamal rohetav metsasein.
